esmaspäev, 31. detsember 2012

Üks arusaamine st. mõtiskluse lõpp

Jätkan sealt, kus eelmisel korral pooleli jäi:
Ja nii ma tellisin kampsunijagu Dropsi Alpakat ja proovilappi kududes jõudsin ühe olulise arusaamiseni...

Nimelt hakkasin nuputama, missugune kampsun sellest militaarrohelisest alpakast tulema peaks ja kuna palmikutega kampsuni jaoks tundus lõnga napiks jäävat, otsustasin vikkelkoe kasuks. Kudusin siis "Meite Muhu mustritest" ühe sukasäärekirjaga proovilapi ja pesin ta ära.

Kahjuks ma ei oodanud, et koepind nii palju muutub, muidu oleks ikka ühe "enne" foto ka teinud. Igatahes sobis muster väga kenasti selle lõnga juurde ja ma juba nuputasin tegumoodi. Ja siis tuli see proovilapi-pesu. No ja ma ikka räsisin teda julgesti, et aru saada, kuidas see beebialpaka igapäevaelule reageerib. Ja mis ta siis tegi? Karvaseks läks. Väga alpakalikult karvaseks. Ei topiliseks ega lihtsalt kohevamaks, vaid ikka kohe kenasti karvaseks. No ja siis see karvasus - mis mulle iseenesest täitsa sümpatiseerib - sõi mu hoolega kootud vikkelmustri ampstigi! ära:


No näha seda mustrit ju ikka on, aga enam mitte nii selgelt, kui enne pesu. Tühi vaevanägemine, otsustasin ma. Selline aeganõudev vikkelmuster lihtsalt ei ole alpaka jaoks piisavalt reljeefne.
Muide, karvalisust on siin hästi näha:

Pildil klikkides näeb suuremalt
Kohe nagu sellised kassikarvad on minu arust. :) Tüüpiline alpaka.

Kui ma seda hiidpikaks veninud mõtisklust-meenutust-aastakokkuvõtet 18. novembril alustasin, oli mu sooviks omaenese mõtetes-kujutelmades selgusele jõuda, emotsionaalne blokaad ületada ja lõpuks ometi taas härra Knitterfrei õnnetu kampsun kätte võtta. Tollest on puudu ju ainult varrukad ja neid olen ma sel aastal ju juba kaks korda kudunud ja kaks korda harutanud. Alustasin kampsuniga 27. jaanuaril (siin Ravelry-sissekanne). Esi- ja tagatükk edenesid kiiresti, siis tulid varrukad... Mõlemad kudusin valmis ja siis juba muretsesin, et liiga kitsad, aga kuna proovilapp omal ajal laienes pesus korralikult, siis lootsin, et pesus ka varrukas laieneb. Enne külgeõmblemist pesin siis igaks juhuks ühe varrukatest läbi ja avastasin, et ikkagi on kitsas, sunnik. Aprilliks olin nii pahur, et panin pussaka kõrvale. Augustis proovisin uuesti. Hoolimata suuremast vardast ja silmuste arvust, jälle sama lugu.
Töökaaslasest kogenud kuduja, kellega oma muret arutasin, soovitas lihtsalt teine muster võtta, sest äkki mu originaalist jämedama lõngaga on palmikud varrukatel lihtsalt liiast. Ma ei raatsinud originaalist lahti lasta...

Niisiis... kui ma nüüd oma alpaka-proovilapi ära olin pesnud, siis kiusasin meest ja arutlesin temaga selle lõnga ja proovilappide ja kudede teemal ja võtsin palmikkoe näidiseks selle murelaps-kampsuni ebaõnnestunud varruka kapist välja ja mida ma kohe käe all tundsin: kõva! Kude on liiga kõva! Lõdvemat kudet on vaja, et lõng saaks hingata, palmikud kogu oma ilus hiilata ja valmisprodukt vabalt langeda! No eks ma seda eelnevalt ka kahtlustasin, aga seekord oli see kohe selline kirgas äratundmine, et ...! No ja siis sellele lisaks veel ka tarkusetera, mida ma ka enne teadsin, aga just selle vikkelkoes proovilapiga värskelt kogesin: Tuleb valida lõngale SOBIV muster!

Ja siis olin ma lõpuks ometi valmis originaalist lahti laskma ja varrukate jaoks muid koepindu vaagima. Enne seda võtsin aga uuesti vardad, lisasin varrukalaiusesse veel paar silmust ja kudusin oma uue käekirjaga (aprillist-augustist saadik on mu "käekiri" lõdvenenud) veel viimast korda seda originaalmustrit. Ja kasvatamiste kohale ei kasvatanud uusi palmikud, vaid kudusin lihtsalt parempidist kudet (niikuinii kampsuni küljed on ka lihtsas parempidises koes), see ju ka teeb laiemaks. Ja nüüd on korras! Varrukas on paras! 

Ma olin nii happy, et kudusin esimesel päeval kohe peaaegu terve varruka valmis. See oli 29. detsember ja ma veel omaette itsitasin, et kui nüüd homme teise varruka kooks ja 31.12. kampsuni kokku õmbleks, saaks ta ikkagi veel selle aastanumbri sees valmis!!!
Aga selline maraton ei oleks ju kätele hea ja pealegi ei ole mul iga päev nii palju aega ka. Igatahes enne 27. jaanuari 2013 peaks see kamps ikkagi valmima, kui nüüd uusi apse ei teki.

Nende uute arusaamistega tõmban käsitööaastale 2012 joone alla ja tunnen end tohutult palju kogenenuma ja rikkamana!


Head uut käsitööaastat 2013!

reede, 28. detsember 2012

Mõtisklus jätkub / Fortsetzung

Niisiis... 
Lisaks sokkidele sai sel aastal kootud ka kindaid. Kohe kindamaania tuli. Eestis puhkusel käies sai soetatud Kristi Jõeste võrratu raamat "Kirjatud teekond". Olin raamatu ilmudes selle kohta netis üht-teist lugenud ja mõelnud, et nagu tahaks. Ostmise ajaks oli meelest läinud, et raamat on ka juturaamat. Ostisn kuidagi kiirustades ja muuseas, sest kui poleks ostnud, oleks kripeldama jäänud. Kui siis autos raamatu lahti lõin, ehmusin esmalt ära, et mis juturaamatu ma endale soetanud olen! Nii vähe õpetusi sees. Tänaseks olen aga raamatust siiralt vaimustuses. Leian, et õpetuste osa on just nii mahukas kui vaja.
Selle raamatu tarkustest valmisid mu esimesed näpikud:


See oli muide omamoodi verstapost, sest ma arvasin varem alati, et sõrmikute nikerdamine käib mul üle jõu. Kõlab ehk arrogantselt, ent vahepeal olen ma veendunud, et ma saan kõigega hakkama, mis kudumisse puutub. :) Iseasi on, kui vaevaline või nauditav oleks üks teekond hirmkeerulise või -mahuka tulemuseni. No ja nii ma siis ikka valin oma projektid selle järgi, mida hetkel vaja ja millist lõbu see teekond mulle lubab.

No ja siis said lõbu pärast ühed "sõrmitud" ka kootud:


Sõbrannale üllatuseks ja talle väga meeldivad. Kuna tal käed kogu aeg külmetavad, on need hetkel tema "tööl-kodus-puhkehetkel"-kaaslased.

Ja siis sai sel aastal kootud 5 mütsi, millest kaks läks harutamisele, aga ülejäänuid kantakse mõnuga. Ja kaks Haapsalu salli-rätti võtsid ka kuju. Kui mu suurteosest Sofiast olen juba mitu korda heietanud, siis Lilleaia rätti pole poole sõnagagi maininud. Sellel rätil on minu silmis veidi kurb saatus ja sellepärast pole tahtnud temast pajatadagi.


Kootud sai ta sünnipäevakingiks ühele roosafännile töökaaslasele. Tagant järele mõistan, et ma lähtusin seda kingitust tehes rohkem enda kui kingisaaja väärtushinnangutest, nii et lõpptulemus on mu enda süü. Täitsin endal ühe pitsilise unelma: kududa beebiroosat mohääri. Kuna ma ise midagi sellist ei kannaks, siis näis too roosafänn töökaaslane mulle ideaalse adresaadina. Tjah, nähes aga sünnipäeval kinki üle andes saaja reaktsiooni, sain aru, et olin mööda pannud. Ta oleks vist rohkem rõõmustanud satsialli üle. Viskas mu töö vilja hooletult tagatuppa voodile, nagu häbeneks mu kinki teistele külalistele näidata. Ja hiljem rätti kätte võttes käkerdas ta selle jutu käigus nagu muuseas palliks ja muudkui muserdas ja mudis ja ... ma vaatasin teda kui halvatud ja süda karjus sees... Sel päeval tõotasin endale, et tulevikus koon vaid neile kaasinimestele, kelle kohta tõesti tean, et nad käsitööd hinnata oskavad.


Muide, kuna Lilleaia räti originaale servakiri mulle ei meeldi, siis kujundasin selle ümber. See oli mulle esimeseks korraks ise Haapsalu mustritega mängida ja uusi kujundeid luua.

Aga nüüd kampsunitest. Sel aastal kudusin ma esimest korda elus ühe kampsuni ise päris valmis. Minu varasemad katsed pole just eriti kuulsusrikkad. Mu kõige esimesest kampsunist jäid puudu varrukad, need kudus ja õmbles külge mu armas õeraasuke. Teisest alustatud kampsunist valmis vaid seljatükk. Too on senimaani vanematekodus kusagil kapis. No ja siis härra Knitterfrei kampsuniga on hetkel asjalood nii nagu nad on... Nii et see oli siis suur tulemus, et sel aastal ühe kampsuni päris valmis kudusin:


Tjah, ega ta täismõõtu ole, aga igatahes valmis! :) Ja ise kujundatud ja minu esimene ülalt alla kootud raglaan ja pealegi veel kapuutsist alustatud! No olgu ta nii pisike kui on, aga ma olen tulemuse üle ikka tegelikult väga uhke.


Ja kui kududes sai hullult muretsetud, et kas suurus ikka saab paras, sest toona ei olnud ma oma väikest õepoega veel ihusimaga näinud ja pealegi oli suvi ja täpselt ei teadnud keegi, mis mõõtudes väikemees talvel olema saab. Nüüd on põnn täpselt poole aastane, on talv ja kampsun istub kui valatud ja nii palju on igatahes veel ruumi ka, et kevadeni läheb selga!

Üks suurem kampsunilaadne töö, mis ka lõpetatud sai, oli Chilly. Vat sellesse mustrisse ma armusin. Esimesest pilgust ja kõrvuni. Originaallõnga hinnaga ma nõus ei olnud. Pean 60 eurot varrukateta kudumi jaoks liiga paljuks. No ja oleks siis mingid ebatavalised materjalid mängus. Ei, tavaline lammas. OK, Shetlandi oma, aga siiski. Ma siis otsustasin Eesti (või ma ei tea, kust kohast Raasiku oma villa ostab) lamba kasuks ja kombineerisin julgelt. Värvivahetusega Kauni ja Aade Artistic said värvide kaupa kerakesteks keritud ning originaali 24! värvitooni sel kombel asendatud. Pusimist oli ja sehkendamist, aga ma nautisin iga minutit. Ma armastan ehtsat ja ehedat maavillast lõnga!


No ja kui siis veel kudumiseks läks... Veel suurem nauding! Kõik need värvid! Mõnus karune lõng! Isegi lõngaotste peitmine oli nauding. Muster iseenesest on lihtne. Geniaalselt lihtne! Mulle ei meeldi mitme lõngaga korraga kududa. Selle pluusi puhul ei olnud see kunagi vajalik. Kahevärvilised read tekivad nii, et põhivärviga kootakse ja lihtsalt vahepeal tõstetakse silmus kudumata lihtsalt üle ja nii lisandub eelmise ringi värv ja tekib mulje nagu oleks kootud kahe värviga. Lisaks veel pahemidised silmused ja saadud effekt meenutab üllataval kombel Muhu nupilisit kudet.


Selle pluusikese pildistamine on aga tõeliseks pähkliks kujunenud. Mul ei ole just eriti spets kaamera (videokaamera fotofunktsioon) ja seni pole selline pilt õnnestunud, mis mu Chilly täie ilu edasi annaks.
Parimad pildid on need:
***

Tegelikult on värvid ilusamad: tumeroheline sügavam ja kollased-oranzid toonid säravamad. Igatahes on see mu hetke lemmikkudum. Tükike päikest hallides talvepäevades.

Ühtekokku ostsin selle projekti jaoks uut lõnga 42.11 EUR eest, aga mitmeid värvitoone on veel ühe väiksema projekti jagu üle. Natuke kasutasin ka juba olemaolevaid lõngu. Kulunud materjali maksumus jääb aga kindlasti alla 40 euro. Ja mu tulemuse värvid meeldivad mulle rohkem kui originaali omad.

Kuna ma sain suhteliselt peene lõngaga ja number 3 vardaga siiski suhteliselt suure asja valmis, siis söandan tulevikuski nii peenest lõngas kampsuneid kududa. Ja nii ma tellisin kampsunijagu Dropsi Alpakat ja proovilappi kududes jõudsin ühe olulise arusaamiseni...

Kuna see postitus on jälle jube pikaks veninud, siis arusaamisest tuleb uus.

neljapäev, 6. detsember 2012

Doppel-Oops

Oh, ma JÄLLE tellisin lõnga. Ma ometi olin ju juba oma pool aastat tagasi otsustanud enam mitte tellida, kuni varusid kahandanud pole. No aga siis tahtis sõbrants endale loopi ja peale pikka vaagimist me mu lõngakastidest siiski ideaalset lõnga ei leidnud, no ja siis osutus ideaalseks Dropsi BabyAlpaca Silk, millest mul juba 5 tokki kastis ootamas (värv nr.  8112 - jääsinine, milles ma olen tegelikult pettunud, sest reaalselt ei ole see nii särav toon kui netilehel, pigemini selline sinakashall). No ja kuna sõbrants tahtis tumesinist, millegagi kombineerides, siis sai tellitud mereväesinine ja hall ning nende juurde lisandub kudumisel üks tokk minu jääsinist. No ja kui ma siis tellima hakkasin - sõbrantsi jaoks ju ikka - siis sai ju vaadatud ja imetletud, et mis kenasid Alpakasid neil seal Dropsis veel on ja nüüd Alpaka-nädalatel veel ah, mis imelise hinnaga... no ja nii need Drops Alpaka tokid pühapäeva õhtul mu ostukorvi pudenesidki ja täna peale minu arust jube pikka ootamist oli pakk kohal ka.


Tellitud sai värv 7895 - tume armeeroheline. Esimesel pilgul ehmusin, et nii tume, aga siis otsustasin, et liiga tume pole ta mitte. Ilma konkreetse projekti ideeta ta taas soetatud sai. Eest lahtikäiv kampsik tast tulema peaks. Kõik muu on lahtine. Nii põnev! Disaini valimine on üks mu lemmikprotsesse!

Ich habe schon wieder Wolle bestellt. Nix da mit Wollverbot und festen Vorsätzen! Eine Freundin wünschte sich ein Loopschal und als wir in meinen Wollkisten nicht so richtig fündig wurden, habe ich für sie etwas von Drops BabyAlpaca Silk bestellt. Und wie so oft, führte eins zum anderen und am Ende hatte ich in meinem Warenkorb auch noch 10 Knäuel Drops Alpaca für eine Strickjacke für mich. Tjah, bin schon wieder schwach geworden. Was kann man da machen?!