laupäev, 25. jaanuar 2014

Eeskujulik

Sellest on nüüd oma nädalapäevad kui ma sain oma selle aasta esimese sünnipäevakingi: "kirja- ja kudusõber" K. kinkis mulle Still Light tuunika mustri! Kuna ma olin seda juba mõnda aega imetlenud (kindla plaaniga see endale kunagi kududa), siis valmistas see kingitus mulle väga suurt rõõmu. No ja muidugi oli kiusatus suur kohe kudumisega pihta hakata.

Aga et mul on 10. jaanuarist saadik varrastel Charleston Tea, mille valmimist ma pikkisilmi ootan, siis oleks ju vale kohe uut suurprojekti alustada. Igatahes oleks eeskujulik enne Charleston valmis kududa. Aga... Ma leidsin õigustusi:

  1. Nii tore oleks seda K.-ga koos kududa.
  2. Ma olen seda juba ammu tahtnud kududa.
  3. Still Light kootakse ülalt alla ringselt, mis tähendab, et selles ei esine vasakpoolset kudet, mille kudumist ma hetkel pean oma kummaliste õla- ja käsivarrevalude põhjustajaks.
No ja kuna tervis on ikkagi väga hinnaline vara, siis ma alustan oma tervise huvides Still Light tuunika kudmist! Charlestoni siis koon tasapisi... nii umbes 2 rida päevas...

Teiseks kerkis muidugi üles küsimus, millisest lõngast Still Light kududa. Originaal on Dropsi Alpacast, mida mul on 10 tokki isegi kodus olemas (see on see õnnetu kapuutsist alustatud kampsun, mille puhul mul eelmisel aastal loogika lonkas ja mis peale seda sugugi edenenud ei ole.) Aga samas tahtsin ma taas üle hulga aja ja pärast karuseid maavillaseid, varrastel siidi libedust tunda. Vaatasin siis Dropsi BabyAlpaca Silki, sest jämeduse poolest on see nende Alpacaga samaväärne. Selle lõnga puhul ei köitnud mind aga ükski värv. Tumesinine ehk kõige enam, aga pärast meie nõuka-aegseid koolivorme on mul vist ikka veel kerge vastunäidustus tumesinise vastu.


Teine soov oli, et see lõng oleks "värvisegune", saksakeeli "meliert" (nagu näiteks see Fairalpaka Fingering siin pildil) sest selline värvidemäng on suurel parempidisel pinnal võrratu. See sama lõng oleks tegelikult ka sobilik, aga esiteks ei ole selles siidi sees ja teiseks ei tekkinud mul pakutavate värvitoonide peale seda kindlat tunnet, et see on see. Too pildil olev roheline on tegelikult täitsa minu maitse, aga minu arvates pigemini mõne kampsuni kui kleidi jaoks sobiv, kui kootava eseme suurus ületab nr. 38. ;)

Sattusin siis googeldades Holst Garni peale ja nende Samarkand näis ideaalne: siidisisaldus ja "seguvärvid" - mõlemad minu soovid olid täidetud! Lisaks veel soodne hind ja 28 värvitooni! Olingi juba otsustanud, et Samarkand on SEE, aga ei suutnud  värvi valida. Võrdlesin toone Ravelry projektide vahel ja ikka ei saanud sotti, mis ja kuidas. Kuna aga selle hinna juures ostaksin Holst Garni lõngu tõenäoliselt tulevikuski, siis otsustasin tellida esmalt nende värvikaardi. Ja see oli hea otsus. Samarkand ei ole nimelt sugugi selline nagu ma eeldasin. Olen siidisisaldusega lõngadest (mohääri-siidi-segu kõrvale jättes) kudunud Dropsi BabyAlpaca Silki ja Zitroni Filisilki. Need kaks kujundasid minu ootuse: libe ja raske. Samarkand mõjub seevastu käe all pigemini linaselt. Siidine läige puudub peaaegu täiesti. See on lihtsalt nagu üks väga pehme maavillane lõng. Otsustasin, et Still Lighti ma sellest ei tee.
Aga kuna värvid on imeilusad, siis näitan neid siingi (suurelt näeb kui klikkida pildil parema klahviga, valida "ava pilt uues aknas" ja siis pildil vasaku klahviga taas pildil klikkida):


Kaalusin seejärel veel ka Zitroni Filisilki, aga üsna kõrge hinna ja lõnga peenuse tõttu jätsin selle kauba katki.
Olin oma lõngaotsinguga alguspunktis tagasi.
Ja nõutu.
Vaatasin siis veelkord Dropsi Alpaca ja BabyAlpaca Silki värve ja mõtisklesin... 

Ning otsustasin oma vana hea militaarrohelise Dropsi Alpaca kasuks!
Ei seguvärve ega siidisisaldust, aga:
Nüüd koon oma varudest ära 10 tokki ja juurde soetan kõige rohkem 2 tokki. (Otsustasin eri partiide tooni-erinevusi mitte karta.)
Ei osta jälle uut lõnga! Olen ju eeskujulik!

neljapäev, 23. jaanuar 2014

Stitchmania e. kuidas Rahva Raamatust Claire Halliku "Silmuskudumine" ära osteti

Eelmise aasta lõpus informeeris populaarne saksa kudublogija ja disainer Tina Hees (=Tichiro) oma lugejaid Interweave'i netipoe SUUREST allahindlusest. Muu hulgas soetas ta ise ka videokursuse "Creative Estonian Knitting by Merike Saarniit". Ma imestasin, et kes see Merike Saarniit veel on. Veidi googeldamist ja ka mina otsustasin napilt 6 euro eest nimetatud kursuse kasuks. (Lõpuni vaadanud ei ole ma teda paraku tänaseni. Kõigest mingit 10 minutit olen vaid näinud. Esiti ei olnud aega ja siis läks koguni meelest. Võtan selle endale sel nädalavahetusel õige ette. Seda enam, et mul on taas kummalised õla- ja käsivarrevalud kallal, mis mul kududa ei lase.)

17. jaanuaril kirjutas Tichiro, kes on muide vägagi arenenud kriitikameelega inimene, et Merike Saarniidu video meeldis talle väga. Ta olevat õppinud tundma nii mõndagi huvitavat "silmuseoperatsiooni", mis avavat täiesti uusi võimalusi (ja uskuge mind, Tina Hees on kogenud kuduja, kui tema juba midagi uut õpib, siis on see midagi tõepoolest vähetuntut). Kõige rohkem köitis Tichiro meeli aga Claire Halliku "Silmuskudumine", mida Merike Saarniit video alguses esitleb. See sisaldavat nimelt rohkelt vähekasutatud tekstuurimustreid. Tina Hees veetis siis õhtu googeldades ja jõudis välja Rahva Raamatu netipoodi, kus ta siis ka Halliku teose 2009. aastal ilmunud kordustrüki omanikuks sai.

Ma siis esmalt jälle imestasin: Juba aastaid on meil olemas selline vinge kudumustrite raamat ja ma pole sellest veel kuulnudki, ehkki ma hoian omast arust eesti kudukirjandusel silma peal. (Ja mina ostsin veel paar aastat tagasi Mary Webbi "Koekirjad"! Häbi!) Teiseks asusin ma ise toda raamatut tellima. Kui aga nägin, et alates 20 eurost saatmine Eesti piires tasuta, siis oli ju veel midagi vaja, mis need puuduvad 3-4 eurot tasa teeks. Esiteks otsustasin, et Piret Piiri "Suur kindaraamat" tuleks ikka ka soetada ja teiseks küsisin muidugi õelt, ega tal midagi vaja ole. Õde kurjustas selle peale, et endal sünnipäev tulemas ja nüüd hakkad raamatuid tellima! No ja nüüd ma vist nagu "natuke" tean, mille ma sünnipäevaks saan. ;)

Tichiro juures läks samal ajal aga kommentaariumis ohkimiseks, et miks küll need saatmiskulud Eestist Saksamaale ja eriti veel Šveitsi nii suured on, mille peale siis Tina Hees ütles, et kui 10 huvilist kokku saame, siis ta teeb ühistellimuse ja kui 20 huvilist koos, tuleb lõpphind veel soodsam. Mul hakkas siis vaikselt paanika tekkima, et sakslased ostavad mul Eesti raamatu nina alt ära (sest Apollos ja Varrakul endal oli see raamat juba otsas, ainult Rahva Raamatu netipoes ja filiaalides veel oli) ja ma informeerisin õde siinsest Halliku-maaniast. 

Kui järgmisel korral Tichiro blogisse vaatasin, selgus, et 20 huvilisest on asi juba kaugel, sest soovijaid on juba üle 40! Ja nagu sellest ei piisaks: 22. jaanuari seisuga ihaldavad Halliku raamatut juba kaugelt üle 100 kuduja! Selle tulemusena on nüüd ka Rahva Raamatus "Silmuskudumine" otsas, isegi poodidest korjati Saksa suurtellimuse jaoks kõik eksemplarid kokku ning karta on, et osa huvilisi jääb ilma. Kommentaariumis kilkasid siis muidugi paar tükki kergendatult, et oh kui tore, et ma end ikka juba varem läbi eestikeelsete krediitkaardi maksejuhendite võitlesin.

Varrak peaks nüüd kibekähku ühe inglisekeelse trüki välja laskma. See läheks kindlasti nagu soe sai kui Tina Hees saksa- ja Merike Saarniit inglisekeelses netimeedias sedasi kenasti reklaami teevad.

Vaata aga vaata, mis teid pidi üks 1957. aastal esmailmunud teos staariks tõuseb!

neljapäev, 9. jaanuar 2014

Vaatan taha, vaatan ette

Ma pole küll suur aastavahetuse tähistaja, aga igasugu kokkuvõtted meeldivad mulle küll. Oma seekordsega olen üsna hilja peale jäänud, aga parem hilja kui mitte kunagi.

Kuidas siis kuduaasta oli... Endal on tunne, et jube vähe olen kudunud. Tegelikult kudunud olen küll, aga tunne on, et ette ei ole just palju näidata. Aga äkki nüüd meenutades tuleb siiski välja, et polnudki asi nii hull.

Aasta esimestel nädalatel sai valmis üks kaua tehtud kaunikene. Tänaseks on tema saamisvalu juba peaaegu ununenud ja lai rahulolu maad võtnud. Kahju vaid, et talv nii soe ja mees nii külmakindel. Meil on toasoe enamasti kergelt alla 20 kraadi, aga tal on sellest hoolimata ka ilma kampsunita soe. Pean aga hoolsalt koitõrjet tegema, et suurteos järgmisel talvel võtta oleks.


Jaanuaris sai varrastele löödud militaar-rohelisest Dropsi Alpakast kampsun, mis tänaseks sugugi edenenud ei ole. Tegemist on omaloomingulise katsetusega, mida koon kapuutsist alustades. Kui aga kaeluse rehkenduses võrratu loogikaveaga hakkama sain, jäi kogu asi seisma ja uued pakilisemad projektid tulid peale. Viimasel ajal mõtlen selle kampsi peale aga üsna sageli. Seda enam, et uued ideed tulevad peale ja üsna tõenäoliselt alustan päris otsast. (Üks aasta 2014 eesmärk: kududa valmis militaarroheline kampsun!)

Rohelisega samal ajal kudusin oma kudumisloo senist kõige suuremat viga. (Loodetavasti see mu suurimaks veaks ka jääb). Tegemist on Dropsi Verdiga, millest sattusin vaimustusse eelkõige tolle mustri pärast. Vilistasin üsna suurele akrüüli ja polüestri osakaalule selles lõngas ja saama pidi sellest mõnus-kodune-soe chillimiskampsun. Kui jube on kududa nr. 8 varrastega, ma pikemalt kirjutama ei hakka. Lühidalt öeldes oli see selline vaev, et ma tegin kampsuni lühema kui plaanitud, sest pikemaks ma lihtsalt ei suutnud end sundida.
Soe ta sai, seda ma tunnistan. Aga mõnust on kandmise juures asi kaugel, sest see lõng torgib! Ja torgib ikka korralikult. Isegi kui mingi pikkavarrukaline asi alla panna, ikka torgib sellest läbi, kusjuures ma ei ole just kõige tundlikum inimene. Aga see ei ole veel kaugeltki kõik, sest ma ei saa maha vaikida mu õe kommentaari hetkel, kui ta mind ühel õhtul Skypes selles üllitises nägi: "Nagu mingi Leopold!" Nii vist olid ta sõnad. No aga, kui üks mitte-just-piitspeenike-rindu-omav-naisinimene paneb selga kolmekordselt-võetud-mohäärlõngast-patentkoes-kampsuni, siis ei ole midagi muud oodatagi. Fakt! Ja tagantjärele tarkus! Igal juhul oli see VÄGA õpetlik kogemus!
Ära ma teda veel visanud ei ole. Kodututele ka ei ole andnud. Ega siis nemad ka torkivat asja kanda saa. Aga soe on ta kurivaim küll...

Teemavahetus:

Mul oli sel aastal ambitsioon, et kõik mu Eesti-pere liikmed saavad kootud sünnipäevakingituse. Emaga tegin algust. Tema sai kindad. Üks mu seni õnnestunumaid mustri-värvi-kombinatsioone.

Neile kinnastele järgnes isa vest, mis valmis juuniks. Kuidagi jõudis mulle selleks ajaks pärale, et on väga niru kuduaasta, sest kuus kuud oli möödas ja mul polnud suurt midagi ette näidata. Isegi isa vestiga ühte komplekti kuuluva õepoja vestikesega läks terve igavik. Aga valmis tema sai ja siin need kaks poissi on. Ja ma pean ütlema, et olen tulemusega igati rahul ja kingisaajad ka. (Vähemasti need, kes pikemalt rääkida oskavad ja need mitte-oskajad pole minu teada ka veel "ei" öelnud, ehkki seda nad juba oskavad.) See väike vestike oleks võinud veidi suurem saada, sest ega kasvamiseruumi just väga palju ei saanud. Aga selle talve saab väikemees seda igal juhul kanda.

Järgmine sünnipäevalaps oli mu tädi ja tema sai sõrmikud. Vaevlesin sel puhul üsna kaua värvi valides ja otsustasin lõpuks siiski praktilise musta kasuks. Tädi oli ema kinnastest väga suures vaimustuses, seega oli latt üsna kõrgel. Ma kardan, et päris selle latini ma nende kinnastega ei küündinudki. Nagu natuke tavalised said. Ma unistasin küll siidiniidiga tikanditest, küll väikestest pärlitest, aga mõlemad jäid peategelaste puudumise tõttu ära. Aga tublid, soojad ja ilusad kindad said sellegipoolest.

Kord juba kindalainel, valmisid toredale töökaaslasele sõrmitud. Mõnus muster + imeline lõng = õnnelik töökaaslane.



No ja kuna see valem nii hästi toimib, siis järgnesid kohe ka teised ühele teisele töökaaslasele ja jõululaupäevaks kolmandad kolmandale. Teised on elusuuruses ilusamad kui pildil. Kolmandad said oma alguse siit: Stripes.

Kuna kolmandate lõnga ostis töökaaslane ise, siis on sealt kerast tulemas veel kaks projekti, aga nood kuuluvad juba aastanumbri 2014 alla.


Sügisel Eestis käies oli mul mu Chilly kaasas. Ja kui ma nägin, kui väga see mu õele meeldis, sai ka selgeks, mille õde sünnipäevaks saab. Enamus lõngast oli mul ju juba eelmise Chilly kudumisest saadik olemas. Veidi olin juba suvel Eestis käies juurde ostnud, veidi ema lõngakastist kaasa saanud. Jäi vaid kudumise rõõm. Alguses edenes asi nii kiiresti, et pidi juba jupp aega enne sünnipäeva valmis saama. Siis ei viitsinud ma aga varrukatega jamada ja tegelesin vahepeal eelmainitud töökaaslaste sõrmitutega. No ja kui siis taas Chilly kallale asusin ja ootamatult veel jupi harutama pidin (sest muidu ei saanud piisavalt kollast sisse ja kollane paneb Chilly puhul ju i-le punkti peale), jäin lõpuks muidugi hilja peale ja õde sai kingituse alles umbes nädal peale sünnipäeva kätte. Aga peamine on, et sai ja et sobib.
Pildil on tema Chilly minu oma peal, et oleks näha kui palju väiksema ma tegin. Minu oma on muide mulle ka liiga lai. Nagu venis veidi välja.


No ja ei saa ju olla selline aasta, et ühtegi sokki ei koo. Kudusin ikka. Esialgu endale ja siis härra Knitterfreile. Üldkokkuvõttes sama muster, aga tema omad on varbast alustatatud, et saaks säärepikkuse üle hiljem otsustada. Muster on seega varbas ja kannas veidi teistsugune, aga täitsa kena sai, minu arvates. Teise soki lõpetasin vana aasta viimstel tundidel.

Sellega sai aastale 2013 punkt pandud.


Nüüd on meil ühtekad sokid!


Uuel aastal tahaks rohkem kampsuneid kududa. Mul on selleks tarbeks ikka juba liiga palju lõnga kogunenud ja kamsuneid ka koledasti vaja, sest ma ostan teadupärast ju lõnga mitte kampsuneid.


Ja pitsi tahaks taas kududa.
Ja mõned sokid. Ja kindad. Aga kõige rohkem ikka kampsuneid. Ma arvan, et homme alustan esimesega. Vaim on valmis. Lõng ja muster samuti.