pühapäev, 23. märts 2014

Ühest siiruviirulisest kolm triibulist

Kui ma sügisel kahele töökaaslasele sõrmitud kudusin, ei saanud kolmas soovijagi ju ilma jääda. Ühel hommikul siis vaatasime inspiratsiooni otsides Ravelrys veidi ringi ja Silkele jäid silma need iludused: http://la-belle-helene-journal.blogspot.de/2011/09/time-for-little-catching-up-on-projects.html
Paar päeva hiljem käisime lõngapoes ja kudumine võis alata.
Alguses oli kera:

Shoppel-Wolle Zauberball, värvitoon "Värsked Kalad"
No ma siis ikka vaatlesin seda ja nuputasin, kuidas lõng nii jooksma saada, et lõpetaks ülaservas oranziga. Et Silke soovis originaalist lühema varrega kindaid, siis ei jäänud  mul muud üle kui ülalt alla kududa. See oli mulle pöidlakiilu suhtes uus ettevõtmine, aga lõppkokkuvõttes kudusin end Kristi Jõeste "Kirjatud teekonna" juhendis tagant ettepoole ja valmis need sõrmitud said. Tagantjärele tarkus on, et oleks pidanud võtma pool numbrit suurema varda, sest number kahega ja ainult parempidises koes jäid nad üsna puised. Originaade ilule ei jõua minu ponnistus ligilähedalegi. Kuidagi kahvatud väikesed vellekesed said:


Ma ei tea täpselt, mida Silke neist arvab - ega ta viisakusest laitma hakka - aga ma ise ei ole oma tulemusest just eriti vaimustuses. 

Osalt isikliku pettumuse pärast, osalt ka seetõttu, et seda mitte just väga odavat lõnga (mille eest oli maksnud Silke) oli alles veel üle poole kera, asusin teise paari sõrmitute tarvis ideed otsima. Sihikule jäi Sybil R-i Short-Wawe Mitts ja kuna Silke oli end tõestanud värvilembelise inimesena, siis said minu Lühilainekindad ka äärmiselt värvikad.


See oli maru lahe kudumine. Minu esimene kord swingida. Et värve jäi veidi väheseks, siis on see tumedam sinine pärit mu lõngakastis olevast Lana Grossa Meilenweit Magico II-st. Seekordsed sõrmitud said vastupidiselt eelmistele tänu teistsugusele koele ja õigesti valitud vardale pehmed ja mugavad.
Tulemusega olen väga rahul ja Silke oli ka väga positiivselt üllatunud, kui talle oma järgmise üllitise üle andsin. Sobivalt kirevate kudumite juurde kinkis ta mulle järgmisel päeval hiigelsuure vikerkaarevärvilise vihmavarju!!!



Aga ikkagi jäi lõnga üle. Peamiselt rohelise üleminekut türkiisiks ja türkiisi üleminekut mustaks. Hakkasin siis lihtsalt otsast kuduma. Ikka triibuliselt. Vaatasin, kaugele nende lõngajääkidega jõuan. Kätised said valmis...


... lõnga oli veel üle. Samas oli aga selge, et korralikeks sõrmituteks ei jätku. Tekkis idee kasvatada käelaba lühendatud ridade abil nimetissõrmeni, kududa jupike sõrme ja siis lõpetada. Esimene katse ei saanud hea, sest minu seni tuntud lühikeste ridade meetod (wrap) jäi parempidises koes inetu. Kätised jäid mitmeks nädalaks seisma...
Siis õppisin Still Lighti kududes ära uue lühendatud ridade meetodi (õhksilmusega). Sel viisil kootud lühendatud ridade pöördekohad ei jää peaaegu üldse näha ja kui siis Still Lighti valmis sain, asusin kindaid edasi kuduma. Tulemus sai selline:



Iseenesest lahe, aga ebapraktiline, sest kinda kättepanek on suhteliselt tüütu (alati peab peale passima, et see sõrm ikka sinna poolikusse sõrme satuks) ja sõrmeks üleminekukoht jäi ka õbluke. Teisel pildil on nõrk koht hästi näha. Ei lähe kaua, kuni seal lõng katkeb ja kogu mu leiutis üles haruneb. Otsustasin siis, et ehkki suur kevad väljas, peab ka tulevikule mõtlema ja nii said kolmandad sõrmitud endale sõrmed. 


Too lühendatud ridade eriefekt tuleb nüüd sõrmede lisandudes veidi vähem esile, aga lõppkokkuvõttes olen tulemusega väga rahul.
Zauberballist endast sõrmedeks enam ei jätkunud, aga mul oli sobivas jämeduses musta sokilõnga varuks. Rohelise üleminek türkiisiks ei õnnestunud mõlemal kindal täpselt samamoodi. Aga no niikuinii oli suur töö kõigi ülejäänud jupikeste üksteise otsa sobitamine ja sellest lõngaotste peitmisest, millega ma siin eile-täna tegelesin, ei taha kohe mitte rääkidagi.

Mida Silke tulemusest arvab, kuulen homme. 

100 grammist Zauberballist jäi üle vaid väike sulgkerge pusa:

laupäev, 8. märts 2014

Minu esimene Still Light

No oli see alles vastupandamatu ja põnev projekt!
Ma poleks eales uskunud, et number 3 vardaga nii suure asja nelja nädalaga valmis saan.
29. jaanuaril alustasin ja 3. märtsil sai valmis. (No tegelikult on veidi rohkem kui neli nädalat, aga ma vahepeal kudusin emale lugemiskindad st. mingi 3-4 päeva ei võtnud Still Lighti üldse kätte ja varrukaid veidi harutasin ka.)

Väga mõnus kudumine oli ja uudishimu (et kuidas ta ikkagi istuma hakkab) muudkui kannustas. Väga hea oli ka kirjasõber K.-ga koos kududa: sai omavahel  juhendit arutada ja ikka jälle võrrelda, kes kui kaugel on. See kooskudumine ka innustas ja aitas, kui kehaosa vahepeal veidi üksluiseks tõotas kujuneda. Aga ausalt öeldes ma isegi täitsa nautisin peale taskute jagamist seda lihtsat torus kudumist, kus ei pidanud mitte midagi kasvatama või kahandama. Selline võrratu mõtteta produtseerimine oli! Sada sisse ja kurvid sirged! Ja ma suutsin tõesti täitsa vinges tempos kududa, sest see lõng omab kõiki eeldusei tempokaks "tootmiseks".

Kudusin originaallõngast, st. DROPSi Alpacast. See on äärmiselt meeldiv ja pehme lõng. Enne pesu mind siiski torkis läbi trikotaazi ja ka läbi paksude sukkpükste, aga siis käis mu Still Light pesumasinas padjapüüri sees külmas vees tuuritamas (villapesu programmiga) ja pärast seda ta enam ei torgi.

Tegin lühikeste varrukatega, sest pika varruka sees nägi mu käsivars välja nagu jäme vorst (vaata paremale) ja polnud ka lootust, et see olukord peale pesu kuidagi paraneks. Mees siis soovitas lühikesi varrukaid ja lõppkokkuvõttes olen selle lahendusega väga rahul. Pika varrukaga ehk olekski liiga soe saanud. Ma niikuinii kannan villastel asjadel alati midagi all. Ja tegelikult oli see mulle ka suureks kergenduseks, et ei pidanud varrukaid pikalt kuduma, sest pärast mõnusat tempokat ringvardal kudumist, oli sukavarrastega varrukatootmine täielik horror. Pingutasin, mis mina pingutasin - ei saanud nii ühtlast kudet kui ringvarrastega. Alpaka on ju ses suhtes eriti reetlik ja pesuga ka kude märkimisväärselt ei ühtlustu. Nüüd on seda sukavarrastel kootud parempidist kudet vaid kahe sentimeetri jagu ja väike konarlus ei paista eriti välja.

Tegin suuruse M, tagantjärele arvan aga, et L sobiks mulle paremini. Midagi traagilist ei ole, aga taskute poolt moodustatavad voldid ei tule minu arust piisavalt esile st. puusast jääb selleks laiust väheseks. No ja eks see varruka-vorsti-probleem kõnele ju ka valesti valitud suurusest. Lähtusin oma valikul rinnaümbermõõdust, sest olen seni kogenud, et kui mõni riidetükk seal kandis sobib, siis klapib ka ülejäänu. Seekord läks siis teisiti. No eks siis tuleb järgmiseks kandmishooajaks omaenese "ahtri" ümbermõõtu vähendada. ;)

Lõnga kulus peaaegu 9 tokki, st. 51 grammi jäi kümnest tokist üle. Ma jõudsin enne lühikeste varrukate kasuks otsustamist muide juba paanikasse sattuda ning kaks tokki lisaks tellida! No küllap sellest lõngastki midagi saab. Näiteks Still Lighti juurde sobivad sõrmikud  või siis õepojale järgmiseks talveks soojad karupüksid. ;)

Ühe emotsiooni tahaks veel jäädvustada: Kui algasid taskute tarvis tehtavad kasvatused, siis ma muudkui imestasin ja imestasin, et mis siin toimub. Tavaliselt taljesse ju ikka kahandatakse, aga siin ümbermõõt muudkui kasvas ja kasvas. Enne taskusilmuste seismapanemist oli see kleit ikka täielik kott! Ma ei olnud veel päris täpselt pihta saaud, kuidas need taskuvoldid moodustuvad (mul oli hoois teine ettekujutus) ja seega ma siis imestasingi. Aga kui taskud abilõngadele jäid ja algas otse sirgelt alla kudumine, oli ka ümbermõõt selge ning mu süda rahulik. Tuleb ikka disainerit usaldada! :) Muide, juhend on väga hästi kirjutatud ja konstruktsioon minu arvates täiesti geniaalne!

Tjah, viimaseks see Still Light mul jääda ei tohiks. Parimale sõbrannale lubasin juba sügiseks ühe kududa.  (Ta on sellest mudelist siiralt vaimustuses nagu minagi.) Ma poleks varem eales arvanud, et ma kellelegi pereringi mittekuuluvale midagi nii suurt viitsin kududa, aga nüüd mõtlen, et mis need neli nädalat siis ära ei ole. Põhiline, et sõbrants mingi laheda värvi ja hea lõnga kasuks otsustab. (Eks selle viimase suhtes on mul ka sõnake kaasa rääkida, sest sõbrants on ise kudumisvõhik.)